Haiguse mõiste homöopaatias

Homöopaadi jaoks on haige inimene kannatav inimene, aga mitte üksnes eraldiseisvad organid.
Kui patsient tuleb homöopaadi vastuvõtule ning esitab väga muljetavaldava nimekirja oma haiguste diagnoosidega, siis näeb arst-homöopaat selles ühtainsat kroonilist haigust, mis on välja löönud paljudes erinevates organites. Vahel juhtub ka nii, et vastuvõtule tuleb patsient, kes näib olevat haige ning kes esitab oma kaebusi järgnevalt : „Ma olen paljusid arste külastanud, mind on tähelepanelikult uuritud, kuid midagi ei ole leitud. Kõik arstid väidavad, et ma olen terve“. Kuid kas see on nii?
Arst-homöopaadi jaoks on inimene haige siis, kui tal esineb kaebusi, aga mitte siis, kui sellest räägivad analüüside tulemused. Sel juhul jääb õigus loomulikult patsiendile. Need ebakõlad, mida ta alguses ainult tunnetab, võivad hiljem viia orgaaniliste muutusteni.
Homöopaat, kes alustab tegutsemist protsessi algusest, tuvastab kergusega häire põhjused ning seega suudab vältida raske patoloogia teket. Väidetakse ka, et homöopaatia on parim profülaktika ehk haiguse ennetamine.
Näide: Vastuvõtul on närviline laps. Tal on rahutu uni, kokutamine, lihaste tõmblemine, hüsteeria ilmingud. Kui uurida tema organeid, siis ei leita ühtegi kõrvalekallet. Kuid ometi on olemas haiguste sümptomid, mille abil organism püüab ennast ise terveks ravida või teatada heaolu vähenemisest. Homöopaat austab neid sümptomeid. Laps on haige ja kui veel oodata, et saaks diagnoosi panna, tuleb kaotatud aja eest maksta kallist hinda.
Homöopaatia suur eelis seisneb selles, et diagnoos ja ravi põhinevad patsiendi poolt kirjeldatavatel sümptomitel. Tõeline homöopaat ei määra mitte kunagi preparaati lähtudes haiguse nimetusest. Iga inimene on ainulaadne ning seega on ainulaadne ka füüsiliste ja psüühiliste sümptomite kooslus igal konkreetsel juhul.

Kümnele haigele, kellel on sarnased sümptomid, võib arst-homöopaat määrata kümme erinevat ravimit, sest homöopaadid ei piirdu ainult kehaliste sümptomitega. Suurt tähtsust omavad muutused, mis on toimunud haige inimese elus tema suhetes teiste inimestega, reaktsioonides väliskeskkonna muutustele, toitumisharjumustes. Näiteks hakkas meeldima soolane toit või vastupidi muutus vastikuks jne. Haigus ilmneb siis, kui organismi elujõud on tasakaalust välja viidud.
Tänapäeva tervishoius peetakse mikroorganisme paljude haiguste põhjustajateks. Kuid see ei ole alati nii! Kõikjal on inimesi, kellel on oht haigestuda, kuid nad ei nakatu, kuigi magavad näiteks tuberkuloosihaigega ühes voodis või vastupidi, on ka neid, kes elavad kõige paremates tingimustes – järgivad dieeti, päevarezhiimi ja võimlevad, kuid nakatuvad sellele vaatamata igasugustesse haigustesse. Haigus tekib kahel tingimusel: haigust tekitava välise faktori ning inimese isikliku tundlikkuse olemasolul.

Homöopaatia eesmärk ei ole bakterite tapmine, vaid kogu inimese organismi viimine seisundisse, kus bakteritel ei ole paljunemistingimusi, st. vähendada inimese vastuvõtlikkust haiguse suhtes. Homöopaatia püüab haigestunud inimesel suurendada organismis tervise potentsiaali. Ta võimendab organismi kaitsemehhanisme, varustab teda energia ja ressurssidega. Alles seejärel on organism võimeline ennast ise täielikult terveks tegema.