Homöopaatia ajalugu

Homöopaatia sünniaastaks loetakse aastat 1796.

Juba Hippokrates ütles: "Similia similibus currentur" /Sarnane ravib sarnast/. Kahekümne sajandi pärast saigi just sellest mõttest homöopaatia teaduse aluskivi. Toetudes sellele põhimõttele, võttis saksa arst ja teadlane Samuel Hahnemann XVIII sajandi lõpul kokku klassikalise homöopaatilise ravi peamised meetodid.

Nii nagu Newtonile oli antud õun, oli Hahnemanni avastuse aluseks kiinapuu koor, mille abil raviti tol ajal malaariat. Hahnemann otsustas läbi viia pretsedenditu eksperimendi. Ta hakkas sisse võtma kiinapuu koort, mille tagajärjel tekkisid tal kõik malaariale spetsiifilised sümptomid. See tavatu tegu andis teadlasele selguse, et ravim, mis ravib malaariat, kutsub tervel inimesel esile malaaria tunnused. Hahnemann andis oma avastusest kasvanud ravimeetodile nime „homöopaatia“ /kr. „homeos“- sarnane ning kr. „pathos“- kannatus/.