Homöopaatia seadused

 

  1. Sarnane ravib sarnast
  2. Ainete potentsseerimine homöopaatiliste ravimite saamise eesmärgil
  3. Preparaatide katsetamine tervetel inimestel
  4. Haiguse individuaalse pildi arvestamine

 

  1. Sarnasuse seadus ütleb: „Konkreetset haiget ravib terveks ainult see ravim, milline on võimeline tervel inimesel sarnast haigust esile kutsuma”. S. Hahnemann on seda põhimõtet ise defineerinud „Organonis”  1810 aastal: „Selleks, et ravida õigesti, ohutult, kiiresti ja kindlalt, vali igal konkreetsel juhtumil ainult selline ravim, mis võib esile kutsuda sellise oleku, mis on sarnane sellele kannatusele, mida tuleb välja ravida”.

Sarnasuse seadus- s.o. universumi põhjapanev seadus. Sarnane tõmbab endale ligi sarnast. Me valime omale sõpru, kes on meile lähedased hingeliselt, kelle mõttelaad meile „istub”. Me naudime neid filme, mis „helisevad” meie sisemuses. Kõik me oleme erinevad, kuid ümbritsevas maailmas püüame alati leida midagi lähedast. Kas olete pööranud tähelepanu sellele, et:

                ♦ kui meel on kurb, siis rõõmus muusika meid ei lõbusta...

sõbrannade lohutus ei aita üldse õnnetu armastuse puhul?

Me ei leia meelerahu, kui otsime vastuseid vastupidises! Seega:

ainult meie hingeseisundile kaaskõlav muusika ei luba tujul veelgi langeda; ning parim ravim õnnetu armastuse puhul on uus armastus!

 

  1. Homöopaatilise ravimeetodi arengule oli teise tähtsa momendina Hahnemanni geniaalne taipamine, et sarnase ravimi annus peab olema väga väike. Sel juhul  mõjub ta ainult tervendavalt, täielikult organismile kõrvaltoimeid ja toksilisi mürgistusi välistades. Ravimit valmistatakse järjestikuse lahjendamise ning intensiivse loksutamise teel. Selle tulemusena muutub preparaat  väga efektiivseks ning haiget inimest teeb terveks kiiresti, kindlalt ning ilma kõrvaltoimeteta.
  2. Homöopaatia nägi ilmavalgust just tänu sellele põhimõttele siis, kui Hahnemann üritas välja selgitada kiinapuu koore omadusi, katsetades enda peal. Teiste ainete testimiseks kaasati mõlema soo terveid inimesi, erivanuses, mitmesuguste iseloomujoontega ning erineva kehaehitusega. Ravimihaiguse sümptomid tekkisid kaugelt mitte kõigil, vaid ainult neil, kes omas kindlaid väliseid ning psüühilisi tunnusjooni. Selle alusel koostati selliste inimeste konstitutsionaalsete tunnuste kirjeldus, kes olid vastuvõtlikud selle preparaadi suhtes.
  3. Peamine arst-homöopaadi jaoks ravimi määramisel on mitte haiguse nimetus, vaid patsiendi individuaalsus! Maohaavandi tõve põdevale kümnele inimesele saab määrata kümme erinevat homöopaatilist ravimit, sest iga patsient põeb oma maohavandi tõve. Arst-homöopaat alati hakkab ravima konkreetset inimest koos tema valudega, tema emotsioonidega, ning tema maailmatunnetusega. Me kõik oleme väga erinevad. Ühe ja sama haiguse puhul on:

mõnel parem päikese käes, mõnel aga vihmasaju korral

  mõnel alati külm, mõnel aga palav

keegi naudib soolast, keegi on aga maiasmokk

keegi ärrituselt karjub, mõni aga nutab.

 

Homöopaat ei suuda terveks ravida magu või liigeseid või südant eraldi võttes. Meie organid ei talita teistest sõltumatult. Klassikaline homöopaatia on efektiivne selle pärast, et arvestab kogu organismi tegevusega ning ravim valitakse rangelt individuaalselt.