Algusest peale tuleb endale selgeks teha, et homöopaat ei määra kunagi ravimit lähtudes haiguse nimetusest. Vastuvõtul huvitub arst rohkem Teist kui Teie haigusest.
Vestlus võib kujuneda pikaks küsimuste jadaks, mis puudutab Teie elu mitmeid aspekte. Näiteks: Kes Te olete – kas „kuumavereline” inimene või külmetate tihti? Kuidas Te talute kuiva või niisket ilma? Kas Teid häirivad hirmud (koera-, pimeduse-, surma-, suletud ruumide-, kõrgusehirmud)? Olete sageli ärevuses? Kuidas Teile mõjub muusika? Kas Teil on suur kirg mõne toidu vastu? Või vastupidi – läheb mõne toidu peale „süda pahaks“? Kuidas magate, millises asendis?
Peale andmete kogumist valibki arst vajaliku ravimi konkreetsele patsiendile.
On olemas kergemaid juhtumeid, aga on ka raskemaid. Arst vajab patsiendiga vestlemiseks aega, samuti järelemõtlemiseks ja analüüsimiseks peale vastuvõttu.
Klassikaline homöopaat ravib Teid ja ainult Teid, koos TEIE valudega, TEIE tujudega, TEIE aistingutega.
See on peen individuaalne töö. Tegemist ei ole küll odava ravimeetodiga, kuid tegelikult hoiavad patsiendid kokku päris palju aega ja raha. Haigust, mida homöopaatia suudab kiiresti välja ravida, raviks akadeemiline meditsiin aastaid kõigest palliatiivselt. Üldtuntud ravimitele kulutab haige tunduvalt rohkem raha.
Homöopaatia nõuab arstilt laialdasi teadmisi, tähelepanelikkust, võimet mõelda. Kuid ka patsiendilt nõuab see objektiivset enesejälgimist, avatust, heatahtlikku abi homöopaadile tema raskes ülesandes; valmidust vältida ravimist segavaid faktoreid ning kannatlikust ravikriiside korral. Enamik patsiente järgib neid nõudeid ning saab vastu tervendava tulemuse.