Viimastel aastakümnetel on meditsiiniteadus läbinud suure arengu. Tekkinud on uued diagnoosimisvõimalused, arstide käsutuses on üha uued ja uued ravimid. Kuid terveid inimesi pole ajaga juurde tekkinud, krooniliste haiguste arv muudkui kasvab ning pidevalt tekivad uued haigused.
Süvenedes uute haiguste tekkimise mehhanismi, kaotab kahjuks akadeemiline meditsiin tervikliku pildi inimesest. Tekkinud on palju kitsaid meditsiini eriharusid. Aga niipea kui patsiendi kaebused väljuvad antud valdkonna raamidest, suunatakse patsient järgmise spetsialisti juurde. Kõige tõenäolisemalt saab haige igalt eriarstilt mõned retseptid ühe või teise probleemi ravimiseks.
Pole eriline saladus, et keemilistel preparaatidel on kõrvaltoimed. On inimesi, kellel tekivad letaalsed anafülaktilised reaktsioonid penitsilliini või aspiriini väikestest annustest. Ravim võib vahel edukalt kõrvaldada sümptomid välisel tasandil, kuid ajapikku nihkub probleem organismi sisemusse. Näiteks: kaovad küll nahaprobleemid, kuid asemele tekivad krooniline nohu ja astmaatilised reaktsioonid. Päris tihti võib patsientidelt kuulda, et nad said küll abi valulikele liigestele mõeldud salvist, kuid nüüd jukerdab süda. Veelgi halvem on lugu siis, kui probleem kolib psüühikasse. Palju on neid inimesi, kes tänapäeval elavad ärevuse ja meeleheite seisundis, paanikahoogude ja kinnisideedega.
Viimasel ajal on märgata seeninfektsioonide plahvatuslikku tõusu. Ei ole välistatud, et see on seotud penitsilliiniga – seene tuletisega. Infektsiooniga võitlemiseks vajalik antibiootikumide annus on kasvanud kolossaalselt, põhjustades organismi aina väheneva tundlikkuse nende vastu. Leiutatakse üha uusi tugevatoimelisi ravimeid ja mida me omame tänasel päeval? Selle tulemuseks on allergiliste reaktsioonide plahvatuslik kasv! Meie immuunsüsteem ei ole võimeline kohanema sellise agressiooniga.
Pidevalt kasvab hormoonpreparaatide tarbimine, sh ka rasedusvastaste vahendite tarvitamine. Kas oleme kunagi mõelnud, kuivõrd terve saab olema meie järgmine põlvkond? Keegi ei hakka vaidlema selle üle, et õigeaegne antibiootikumide ning hormoonide kasutamine aitab patsiendi elu päästa, kuid samas nende vahendite arutu määramine võib rikkuda patsiendi tervise üsna rängalt.
Vaatamata tänapäeva saavutustele ägedate haiguste ravimisel on meie arstiteadus võimetu krooniliste haiguste ees. Need aga nii muudavad meie elu kvaliteeti. Aga mis on elu kvaliteet, küsite Teie. Suurepärase definitsiooni andis ülemaailmselt tunnustatud kaasaja homöopaat George Vithoulkas: „Elu kvaliteet on rõõmu, õnne ja loominguliste võimete kooslus, mis annab meie elule eesmärgi ja mõtte“. Kui paljud meist elavad sellises terves olekus?
On suur vahe mõistete “ravimine” ja “välja ravimine” vahel. Kas terveks ravib südamerohtude, astmavastase, kõrgvererõhutõve vastase või kilpnäärme funktsiooni häireid leevendava ravimi pidev tarbimine? Kas inimene on ka mitme aasta pärast terve peale nende rohtude manustamise lõpetamist või on ta sunnitud tarbima neid kogu elu (ühes tekkivate kaasnähtudega)? Tahtmatult tekib küsimus: kui tänapäeva meditsiin on nii võimas, siis miks ta ei paranda olukorda? Miks meid ümbritseb nii palju diabeetikuid, astmaatikuid, südamehaigeid? Miks need haigused „noorenevad“ pidevalt?
Seetõttu ei pane imestama, et inimesed otsivad alternatiivseid võimalusi. Aga arstid esitavad endale küsimuse: „Milline peaks ideaalne tervendav ravisüsteem olema?“ See peaks olema efektiivne ning patsiendile minimaalse, veelgi parem – olematu riskiga. Üheks selliseks süsteemiks ongi homöopaatia, mis on jõudnud kõige lähemale iga arsti ideaalile: ravida inimest, mitte aga haigust. Eduka homöopaatilise ravi taustal muutub inimene füüsiliselt tervemaks, tekib energia, paraneb tööviljakus, tuju, uni, avarduvad mõtlemise piirid ning avanevad loomingulised võimed.
Homöopaatiat ei tohi mingil määral vastandada tavameditsiinile. Erinevad tervise ravimise suunad eksisteerivadki selleks, et aidata inimestel elada täisväärtuslikult ning nautida elu. On vaid tarvis suhtuda mõistlikult igasse meetodisse ja järgida peamist põhimõtet: ära tee kahju!
Minu senine kogemus arstina võimaldab mul otsustada, milline ravimeetod on parim sellel või teisel juhul. Kuid sõltumata erinevatest ravimeetoditest peaks arst lähtuma mõttest, mille sõnastas homöopaatia rajaja Samuel Hahnemann: „Tervendamise kõrgeimaks ideaaliks on kiire, pehme ja püsiv tervise taastumine või haiguse täielik kõrvaldamine kõige lühemal ning kahjutumal moel.“
Ilmselt ei vaja kõik mu mõtisklusi – ühte see absoluutselt ei huvita ja teine ei taha sellest kuuldagi. Ma kirjutasingi neile, kes tahavad kuulda võtta ning kes otsivad teed, kuidas olla tervem ning kuidas aidata tervist, samal ajal seda mitte kahjustades. Igaüks meist käib oma teed. Mina valisin selle tee ja pole kordagi oma valikut kahetsenud.