Homöopaatiliste ravimite valmistamise tooraineks kasutatakse looduses leiduvaid loomse, taimse ja mineraalse päritoluga aineid. Ravimite valmistamine pole tehniliselt keeruline, kuid nõuab aega ning kohusetundliku farmatseuti. Seega valmistatakse ravimeid spetsiaalsetes laborites, mis omavad litsentsi ning vastavad kvaliteedi nõuetele. Esmalt tehakse valmis nn emalahus peenekshõõrumise ning 90%-s piirituses ekstraheerimise teel. Seejärel see algaine lahustatakse järjestikuliselt 10, 100, 1000 või enam korda ning samas loksutatakse intensiivselt. Sellist protsessi nimetatakse potentseerimiseks või dünamiseerimiseks.
Ravimite lahuseid valmistatakse kahe peamise skaala järgi: kümnend- ja sajandikskaalad. Kümnendskaala on asutatud lahusel 1:10, sajandikskaala – 1:100 ning on homöopaatias enim kasutusel.
Homöopaatilises ravis on kõige tähtsam, et ravim oleks sarnane. Arsti meisterlikkus seisneb veel selles, et peale õiget ravimit ja lahjendust on ka tarvis täpselt määrata annuste kogus.
Haiguse igal etapil vajab patsient ainult ühte ravimit. Igal ravimil on oma unikaalne omadus – vibratsiooni sagedus, mis peab vastama patsiendi kaitsesüsteemi resonantssagedusele.
Ei ole võimalik, et kombinatsioon mitmest homöopaatilisest või muudest teistest tervendavatest preparaatidest suudaks organismis luua harmoonia. Pole võimalik ette ennustada mitme ravimi omavahelise koosmõju tagajärgi. See on võrdne mitme erinevatele lainetele häälestatud raadiovastuvõtja samaaegse kuulamisega.
Tänapäeval on maailmas uuritud mitu tuhat homöopaatilist ravimit. Kogu informatsioon ravimite kohta on koondatud eri farmakopöadesse. Euroopa arstid kasutavad euroopa farmakopöat, mida haldab Euroopa Nõukogu.