„Mitte kunagi pole pärituult neile, kes kusagile ei seila“
Michel Eyquem de Montaigne
Peale meditsiinilise instituudi ja internatuuri lõpetamist ning mitmeaastast tööd arstina tekkis mul arstlik kogemus. Kuid samas tärkas ka palju küsimusi… Tulin edukalt toime ägedaloomuliste juhtumitega: „tulekahju sai kiiresti kustutatud“. Kuid krooniliste tõbede ravimiseks oli tarvis restaureerimist, aeglast ja pikaldast, eesmärgiga tagastada haigele inimesele kaotatud tervis. Esines palju edukaid tervekssaamise juhtumeid, kuid oli ka tulemusteta, mis tõid kaasa pettumustunde ning soovi jõuda selgusele ebaõnnestumistes. Elus on sageli nõnda, et kui tekib küsimus, siis teatud aja pärast ilmneb ka vastus. Seekord tuli vastus täiesti ootamatust küljest.
Hakkasin aru saama, et teatud arenguastmele hakkasid inimesed ise kunstlikult organismi osadeks jaotama. Kopse hakkab ravima pulmonoloog, neere – uroloog. Kui organism haigestub, siis alati tervikuna. Seega tuleks teda ka tervikuna ravida, mitte osade kaupa, see on ju loomulik. Selles seisnevadki ebaõnnestumised eraldi välja ravida bronhiaalastmat, kõrgvererõhu tõbe või maohaavandit. Sel momendil avastasin ma enda jaoks homöopaatia.
Nüüd tean, et homöopaatiasse sisenemiseks peab arst valdama kaasaegsete traditsiooniliste ravimeetoditega, samuti isiklikult veenduma nende ebaefektiivsuses krooniliste haiguste ravimisel ning asuda tulemuslikuma meditsiini otsinguile. Nõnda juhtus ka minuga. Tulin Kiievi homöopaatia kooli kursustele, mis olid suunatud arstidele. Mu ees avanes arukas ning sügav teadus, kuid tee temasse polnud kerge.
Olen väga tänulik kõigile minu õpetajatele, kes andsid mulle meditsiinilist haridust, õpetasid praktilisi võtteid, analüüsivõimet ja oskust tähele panna. Kuid siirdudes homöopaatiasse pidin muutma kogu oma mõttelaadi, pidin hakkama nägema tervet organismi üksikute organite taga. Homöopaatiat peensusteni tundma õppides leidsin temas ühe puuduse – ta on väga raskesti omastatav.
Mida rohkem sa õpid tundma homöopaatiat, seda enam tunnetad ennast tõelise arstina. Sa paned tähele, milline isiksus on sinu patsient ning sind hakkavad huvitama tema iseloom, harjumused, temperament ja konstitutsioon. Iga inimene on unikaalne, mis nõuab individuaalset lähenemist. Esimest korda elus võib ravida inimest tervikuna, mitte aga tema magu, kopse või neere. Hämminguga avastad, et ei eksisteeri homöopaatilisi ravimeid peavalu või seedehäirete vastu, sest ravimid mõjutavad kogu organismi tervikuna. Näiteks ravid inimest bronhiaalastmast ning tema enesetunne paraneb järk-järgult. Samaaegselt kaob tema mitmeaastane kõhukinnisus (millest patsient häbenes rääkida), kaovad peavalud (millega ta oli nii harjunud, et ei vaevunud sellest kõnelema) ning normaliseerub vererõhk. Siis tunned ennast sama õnnelikult kui sinu patsientki. Sellel hetkel meenuvad mulle need haiged, keda ma ei suutnud aidata, kui töötasin praktiseeriva arstina. Arvan, et praegu suudaksin neid aidata homöopaatia abil.
Minu praegustele homöopaatia patsientidele sooviksin avaldada tänusõnu usalduse ning võimaluse eest neid tervemaks teha. Samuti sooviksin neid tänada selle eest, et nad ei lase mul paigal seista, vaid sunnivad täiustuma ning avastama uusi võimalusi keeruliste juhtumite ravimisel.