Homöopaatias tuleb peale ravimi manustamist saada organismilt vastus. See võib olla haiguse ilmingute leevenemine või hoopis lühiajaline sümptomite tugevnemine, millele omakorda järgneb lõplik tervenemine. Seda ägenemist võib nimetada ravikriisiks. Ta võib ilmutada ennast ootamatu kõhulahtisusena, rohke kuupuhastusena, rögana, tugeva higistamise, unisuse või kunagi minevikus mahasurutud nahalööbena.
Selleks reaktsiooniks on tarvis kahte tingimust : õigesti valitud ravim ning elujõu küllasus. Just selliste lühiajaliste ägenemise sümptomite üle rõõmustavadki tõelised homöopaadid. Haiguse ägenemised kaovad varsti ning viivad endaga ka haiguse.
Kui patsient ei mõista toimuvat ning pöördub teiste ravimeetodite poole, siis ei tasu homöopaatilisest ravist kasu oodata. Ainult arsti ja patsiendi koostöös saavutatakse kõige paremad tulemused.
Homöopaatilise ravi patsient peab varuma kannatust ning olema arukas, kuna kroonilise patoloogia puhul ei ole võimalik „üle öö” terveks saada.